Ilmselt kõik juba teavad, et olukord on ikka päris hull, kui ma otsustan siia blogisse midagi kirjutada. Tuleb tunnistada, olen ka ise kohutav ärpleja, kes veedab suurema osa ajast ingliskeelses netikeskkonnas, seega eesti keeles avaldan oma vaimusünnitusi ikka väääga harva. Võin olla ka ütlemata suur nohik ja öelda, et nüüd chillin ka prantsalastega! Ouais! Aga tulles tagasi sissejuhatava lause juurde ... jah, asjad on hullud. Ma peaksin praegu kirjanduse eksami jaoks konspekti tegema, aga milleks, kui mul on mingi mõttetu jurablogi, mida uuendada?!

Tahaksin rääkida veidratest päevadest. Minu jaoks on need päevad, kui mitte midagi erilist ei toimu, ei ole eksamit, ei keera kokku lubamatult suurt käkki, ei lähe tülli, ei hüppa sillalt alla jne. See nimekiri on lõputu, mida ma täna ei teinud. Sellegipoolest on mõni päev lihtsalt ja lühidalt öeldes veider. Ma arvan, et asi võib olla kuidagi seotud suurenenud uudishimuga, sest ma katsun mitte enda mõtetesse laskuda (sest seal on ainult eksamid). Äkki ma olen lihtsalt nii rutiiniga harjunud, et iga väiksem kõrvalekalle paneb mind mõtlema "KUI KOOMILINE ÖÖÖ". Aga nüüd pöördugem tagasi kirjanduse poole. Mul on siiski keskmine hinne, mille peale mõelda. 

Tahate teada, milline on minu varjatud anne? Ma ei pruugi osata sügada oma kukalt kannaga ega punnitada silmi lõpmatusse, kuid mul on eriline oskus keerata endale otses mõttes paska kokku, häbistada ennast ja tekitada teistele tunde, et Jämejalas tuleb trellid üle vaadata, sest ma olen sealt põgenema pääsenud. Ja trelle oskan ma ka painutada oma debiilsusega. 

Võib-olla meeldib inimestele mõelda, et esmamulje on ülioluline, Cosmo pühendab iga kolme kuu tagant kaks lehekülge selle "tõsiasja" rõhutamisele ja õpetab, kuidas hoida meeste pilku rangluudest ülalpool. Kuidas ajada täisulikku seebivahtu tulevasele bossile ja mida kõike muud... Aga mul on tunne, et minu elus valitseb negatiivne iive, st mu elust lahkub ikka rohkem inimesi, kui juurde tuleb, ning ainus, mida mina saan teha, on jätta inimestele viimaseid muljeid. Midagi, mis jääb inimestele meelde; mitte et ma loodaks, et inimesed minust üldse mõtleks. Aga ma kaldun kraavi. 

Last impressions: eile oli mu elu viimane kokkupuude ajalooga keskkooli tasemel. Kõik läks hästi, kuni mulle hakkas tunduma, et *jess* see asi hakkab läbi saama ning ma saan koju varsti. Õpetaja küsis väga lõpliku tooniga viimase küsimuse ja ma vastasin enesekindlusega: "Umbes kuus." 

Ühesõnaga ma denounce'isin kahe sõnaga holokausti ja kui mu kõrval oleks mõni juut olnud, poleks ma ilmselt praegu elus. 

Mis mul viga on? Siis tabas mind 70ndate pingelangus ja ma irvasin Raekoja platsini välja. Ausalt, mis mul viga on.

Ega asi ei saa rahvusvahelise kuriteo sooritamisega piirduda. Ei-ei, ma marssisin sõbranna töövestlusele sisse ja mul läks ikka hea pool tundi, et aru saada, mida ma just seganud olin. Lahkumisel oleks ma võinud öelda "Vabandust, ma olen skisofreenik" nagu Harry Haller mulle õpetas. Elu oleks palju lihtsam, kui mind lõpuks ära diagnoositaks.

Lisaks sellele tegin täna bioloogias esitluse ära ja sain pärast kirja

Uus laadimine  on ebaõnnestunud! Ei leidnud, kuid vaatasin arvutist, kuigi alles täna esitatud.

kuid vaatasin arvutist

vaatasin arvutist

arvutist

Pole ju mingit probleemi? Kuid mina panin enda esitlusse väikese kuldmuna ja võtsin selle maha, kui saatsin esitluse õpetajale. See kuldmuna ei olnud just talle mõeldud. See kiri aga tähendab, et ta vaatas mu esitlust oma arvutist muutmata kujul. Loll muna! Loll mina!

Aga noh ilmselt on see parem kui see, kui ma ütlen kutile, kellega ma 4 päeva varem tutvusin, et "Ma panin esmaspäeval pesu valetpidi jalga ☺☺☺☺☺☺☺☺"

"Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!" (Stepihunt)

Ausõna, ainult naeraks.

See lihtsalt pole võimalik, et üks cover võiks nii hea olla.

Lühend mh 'muu hulgas' on üldkasutatav ja tuntud.

Ausalt öeldes irvan ma siiamaani fraasi "kommentaarid on üleliigsed". See on lihtsalt nii armas. Nüüd on nii, et iga kord, kui ma teen midagi, mille peale teised inimesed kortsutavad kulmu või krimpsutaksid oma niigi kortsulisi nägusid, ütlen ma endale "Ingrid, kommentaarid on üleliigsed." 

Kuna ma olen kolm päeva sisuliselt passinud toas ja vahtinud igasuguseid ekraane, otsustasin ma sel vaheaja teisel poolnädalal minna, süüa, armuda, aevastada ja lugeda. Mu raamatukuhi kasvab kui Lombardi efekt.

Dan Smith, palun, abiellume.

"It doesn't look like you have been invited to read this blog."

13. Kondoome pestakse ja taaskasutatakse. Kommentaarid on liigsed.


Maroko, Norra, Läti, USA, Valgevene, India, Lõuna-Aafrika, Leedu, Keenia, Prantsusmaa, Brasiilia, Egiptus, Kapa-Kohila, Jaapan, Holland, Alžeeria, Sri Lanka, Austraalia, Madagaskar, Nepaal, Itaalia, Uganda, Monaco, Iisrael, ...

Niidi. Ma ootan väga 21. maikuupäeva. Ja järgmist nädalavahetust.

Iga inimene on mõnikord kurb. Mõnikord kohe tunned end näruselt, turtsakalt, üksildaselt ja viimseni kurnatult. Sellistel päevadel tunned end väikese ja tähtsusetuna, kõik tundub kättesaamatu. Kohe ei saa oma asjadega hakkama. Juba alustamine on täiesti võimatu. Kurbadel päevadel on selline tunne, nagu tahaksid kõik sinult midagi saada. Mis iseenesest polegi nii halb. Oled närviline ja ärevil, see võib viia küünte närimiseni, see omakorda ainsa silmapilguga kolme šokolaaditahvlini. Kurbadel päevadel on tunne, nagu kõik hõljuks su nukruse ookeanis. Iga hetk võid pisaraisse purskuda, isegi teadmata, miks. Lõpuks on tunne, nagu poleks su elul mitte mingit eesmärki. Ja sa ei tea, kui kaua sa veel vastu pead, ja tahaks karjuda: "Palun laske mind maha!" Kurvastamiseks pole palju vaja. Võid lihtsalt ärgata ning end mitte kõige paremini või kaunimana tunda, paar kortsu leida, kaalus juurde võtta, või nina otsast hiigelvistriku avastada. Võid unustada oma kohtingukaaslase nime või on sinust piinlik pilt avaldatud. Võid olla äsja maha jäetud, lahutatud või vallandatud, võid end avalikkuse ees lolliks teha, alandava hüüdnime käes kannatada või hoiavad lihtsalt juuksed kohutavalt halvasti. Võib-olla käib töö sulle närvidele. Pingutad kahe eest, et kellegi teise kingi täita. Ülemus võtab su kallal ja teised teevad kõik, et sind hulluks ajada. Võib-olla on sul meeletu peavalu või kaelalüli paigast ära, halb hingeõhk või hambavalu, kuivad huuled. Mis iganes põhjus ka poleks, ikka oled sa veendunud, et kellelegi seal üleval ei meeldi sa sugugi. Oh, mida teha, M-I-D-A ometi teha? Kui oled selline nagu enamus inimesi, peidad sa end põhjendamatu usu taha, et küll kõik saab jälle korda. Ja siis veedad ülejäänud elu üle õla piiludes, hirmust, et kõik jälle valesti läheb. Ise samal ajal pahuraks ja küüniliseks või pateetiliseks alandlikuks ohvriks muutudes. Kuni sa sellisesse masendusse langed, et pikali heidad ja anud, et maa su neelaks või mis veel hullem - satud sõltuvusse Billy Joeli lauludest. See on hullumeelne, sest ainult üks kord oled sa noor ja vanagi ei saa kaks korda olla. Kes teab, millised fantastilised sündmused sind nurga taga ootavad? Maailm on lõppude lõpuks hämmastavaid avastusi täis, asju, mida sa veel ette kujutadagi ei oska. On sulnid, õnne täis lõhnad ja rikkalikud jagamist ootavad toidulauad. Võib-olla saad sa lõpuks tohutult rikkaks või saab sinust hoopis superstaar (ühel päeval). Kõlab hästi, kas pole? Ent oota, see pole veel kõik! On veel peapealseisud ja mängimata mängud ja jooga ja karaoke ja hullumeelne metsik boheemitants. Kuis mis kõige parem- on ju ARMASTUS. See tähendab pikki igatsevaid pilke, kõrva sosistatud mõttetusi, hellitusi, suudlusi, veel suudlusi ja veel rohkem suudlusi, lustakas näks või kaks, ja siis läheb juba ükskõik mis. Nii et kuidas tabada seda õnnistavat kuumas mullivannis liuglemise tunnet? See on lihtne. Esiteks lõpeta põgenemine ebameeldivate asjade eest. On aeg seista nendega silmitsi. Nüüd lase end lõdvaks. Tõmba paar korda sügavalt hinge (nina kaudu sisse ja suu kaudu välja). Proovi mediteerida, kui oskad. Või mine jalutama, et pead selgeks saada. Tunnista asjaolu, et osa tundesaasta tuleb minna lasta. Ürita asju vaadata teise nurga alt. Võib-olla oled see tõepoolest sina, kes on süüdi. Kui nii, ole küllaltki täiskasvanu ja palu andeks (selleks pole kunagi liiga hilja). Kui keegi käitub valesti, aja selg sirgu ja ütle : "SEE EI OLE ÕIGE JA MA EI KAVATSE SEDA ENAM TALUDA." Pole hullu, kui tuleb ka jõuline olla. (Kuid haruharva sobib inimesi pikalt saata). Ole uhke selle üle, kes sa oled, aga ära kaota oskust enese üle naerda. (See on palju lihtsam, kui suhelda positiivsete inimestega). Ela iga päeva nii, nagu see oleks su viimane, sest siiamaani ongi see su viimane. Ära karda liiga suuri tükke hammustada. Riski julgelt. Ära ealeski hoia end tagasi. Mine ja hüppa. Lõppude lõpuks, kas elu siis selles ei seisnegi?

The Blue Day Book

Kuidas hoiad sina end ümbritsevaga kursis? Ajalehed, internet, kuulad Vene allveelaevade raadiosidet pealt...Mina nii ei tee. Mulle piisab lühikesest bussisõidust ja ma olen maha tulles kolm korda targem, kui peale minnes. Näiteks üks kord sattus minu taha istuma kena paar minu enda koolist, kes siis vaatasid koos nagu väikesed lapsed aknast välja ja näitasid näppudega mööduvatele majadele. Ahhaa, aga siis tuli huvitav moment, kui noormees hakkas oma südameneiule rääkima sellest, kuidas ühe tema paralleelklassi poisi ema elab vot selles majas koos oma tütrega, aga isa elab koos oma pojaga mujal. Muidugi oli see vestlus palju intrigeerivam, sest selle paralleelika väike õde (kes elab oma emaga) käis kunagi minu eksiga ühes klassis. Vaadake nüüd, kui targaks ma sain.
Täna juhtus sama asi. Läksin poodi oma vajadusi rahuldama ja
ok see kõlas valesti
poodlema ja sain oma debiilsuse tõttu (jooksin läbi pimeda metsa bussi peale, ei jõudnud bussi peale) sain sõita palju pikema marsruudi läbi bussiga. Mingi hetk istus minu taha üks vanem proua, kes oli ilmselgelt väga jutukas, sest sain tema meeldivat häält nii umbes 15 minutit nautida. Lakkamatult. Niisiis istus ta maha ja  hakkas helistama algusest lõpuni läbi tervet oma kontaktilisti. Esimeseks ohvriks langes keegi Tiiu, kelle käest küsiti, kas ta on veel maal ja millal ta linna tuleb. Selgus, et 10. detsembril alles. Siis helistas proua Mallele, kellele kanti ette eelmisest kõnest saadud info ja arutati seda natukene. Siis läks jutt huvitavamaks. Prouake ütles, et kunagi on Puuetega Koja (???) päralt terve Aura veekeskus. Ta kutsus ka Mallet kaasa ja lubas panna oma sõbranna kirja ja maksta tema eest isegi 2 eurot, sest Malle ei olnud Koja (???) liige. Siis seletas ta pikalt ja laialt, kuidas ta paneb Malle nime kirja ja teeb seda pärast oma inglise keele tundi kolmapäeval. Seejärel läks ta tõsisemaks. Ta tuli Külli poolt, kes oli talle päeval helistanud ja teda külla kutsunud oma viimastel päevadel sinisel lehel. Kolmapäevast pidi Külli tagasi tööle minema, kuigi talt oli just kasvaja eemaldatud. Külli tunneb end halvasti ja on üpriski nukra väljanägemisega ja... Natuke lobises veel ja pani kõne ära.
Kaks sekundit hiljem kuulen "Halloo, Küllu" (ehk siis Külli), ma siin bussi peal, sõidan Ihaste bussiga ja lähen siis oma bussi peale. Tadaa." Läheb veel kaks sekundit mööda. "Halloo, Malle, tead, meelde tuli. Tead, kaubahalli peal on Comarket, eksju. Jah, ja see pannakse varsti kinni, tehakse asemele spordihall ja nüüd on seal poes kõik asjas 10 protsenti odavamad!! Jah, 10 protsenti!!! Seal on juba üpriski lage, aga mine kohe homme hommikul sinna, seal on veel veini ja ma sain 6.55 asemel 5 euroga!" Taaskord natuke lobisemist ja siis ta pani kõne ära. Minu maailm oli järksu tühi. Ja siis ma astusin bussi pealt maha.
Ma olen muideks osav poodleja ka. Ma mäletan, et ma võtsin kätte Selga küpsised, panin ära, hapukoore, panin ära, läksin jäätise juurde, ei saa ju kohe jäätist võtta kaasa, bussini on veel aega ju, ja jalutasin tampoonide juurde. Issand jumal see oli halvim idee üldse. Ma ei saa aru, mis mul viga on, minu jaoks on lihtsalt terve see vahekäik poes nagu surmalõks igale kui viimsele minu haistmisretseptorile. Päris lõbus pood oli ka veel, kohe kõikide vetsupaberite juurest suunatakse mind otse koeratoidu juurde. Nämmmm-aa!
Aga jah, sain oma jäätise kätte, läksin koju, kõnnin lõbusas tujus mööda tänavat ja nätaki, minu jäätisepakk lendab vastu maad, kaas tuleb pealt ära ja mina korjan ruttu üles, kolme sekundi reegel...Nüüd ma siis kirjutan siin oma toas, nautides piparmündijäätist šokolaaditükkidega, lihtsalt lootes, et see, mis mu hamba all krõmpsub, on tõesti šokolaad, mitte tee äärest pealekorjatud liivaterad.

Vahest tuleb meil kõigil ette päevi, mil ei lähe mitte ükski asi õigesti (ma vähemalt loodan, et pole ainuke). Vahepeal on mul isegi õnne pikendada see Fortuuna ebasoosing mitmepäevaseks ürituseks. Eile oli mul igatahes täpselt selline päev. Esiteks vedasin ma end pärast kooli poodi, et minna väiksele shoppingutiirule, aga kahjuks tuli mulle liiga hilja meelde, et siit maalt küll midagi normaalset selga osta ei saa. Siis kõndisin tagasi kesklinna, sest olen väga tuus ja mulle meeldib külmetada. Kogemata oleksin peaaegu auto alla jäänud, sest vahtisin taevasse (nagu alati) ja alles keset teed taipasin, et tegelikult on sinna tekkinud vahepeal liiklusfoor, mis parajasti näitab punast tuld. Hurraa! Siis läksin bussipeatusesse ja olin vaimustunud sellest, kui täpselt ma olin sinna ilmunud ja pidin kõigest kolm minti külmuma. Lootusetu udupea nagu ma olen, jäin lihtsalt inimesi vahtima (No öelge, kes lihtsalt jõllab inimesi?!) ja taibates, et olen natuke liiga kaua ühe inimese peal silma puhanud, pöörasin ümber ja nägin, kuidas buss sulges just uksed. Jep, ja kindlasti mõtlesid kõik bussis olnud inimesed, miks see töllakas niisama bussikas vahib. Alistunult läksin siis poodi, et mitte järgmist bussi oodates surnuks külmuda ja ostsin kiirnuudleid (oluline, ausalt!). Lõpuks jõudsin koju, kus jälle läksin magama. Tõesti, ma tunnen end viimasel ajal nagu titt, kes peab päeva jooksul magama teatud arvu tunde täis. Ärkasin üles oma talveunest ja nagu ürginimesele kohane, läksin süüa otsima. Võtsin külmkapist piima, istusin maha ja krõõõõõõõõks ja minu elu käis silmade eest läbi ja ma istusin oma kiirnuudlid katki. Ja nagu titele kohane, hakkasin pillima ja sajatasin taeva poole "miks minaaaa....?" ja kõik oleks tore, kui tegelikult oleks ka nii juhtunud ja ma poleks pidanud hiljem mikroskoopilisi nuudleid kausist õngitsema.
Lisaks sellele tuli mul eile ka füüsika tunnis meelde, et saime eelmisel päeval koolist õuna ja ma vist ei võtnud seda kodus oma kotist välja, sest kes siis neljapäeva õhtul ei teeks muud kui magaks? Üks kaunis laiaks litsutud ja lömastatud õun mulle. Jee!
Ma tahaks väga-väga-väga maale minna. Ma võiks meie klassi sinna klassireisi jaoks kutsuda, mul ongi vaja seal kedagi, kes niidaks. Sõpru tulebki võtta vaid kui tööjõudu, jaaa? Loll nali, ma tean.