Ilmselt kõik juba teavad, et olukord on ikka päris hull, kui ma otsustan siia blogisse midagi kirjutada. Tuleb tunnistada, olen ka ise kohutav ärpleja, kes veedab suurema osa ajast ingliskeelses netikeskkonnas, seega eesti keeles avaldan oma vaimusünnitusi ikka väääga harva. Võin olla ka ütlemata suur nohik ja öelda, et nüüd chillin ka prantsalastega! Ouais! Aga tulles tagasi sissejuhatava lause juurde ... jah, asjad on hullud. Ma peaksin praegu kirjanduse eksami jaoks konspekti tegema, aga milleks, kui mul on mingi mõttetu jurablogi, mida uuendada?!

Tahaksin rääkida veidratest päevadest. Minu jaoks on need päevad, kui mitte midagi erilist ei toimu, ei ole eksamit, ei keera kokku lubamatult suurt käkki, ei lähe tülli, ei hüppa sillalt alla jne. See nimekiri on lõputu, mida ma täna ei teinud. Sellegipoolest on mõni päev lihtsalt ja lühidalt öeldes veider. Ma arvan, et asi võib olla kuidagi seotud suurenenud uudishimuga, sest ma katsun mitte enda mõtetesse laskuda (sest seal on ainult eksamid). Äkki ma olen lihtsalt nii rutiiniga harjunud, et iga väiksem kõrvalekalle paneb mind mõtlema "KUI KOOMILINE ÖÖÖ". Aga nüüd pöördugem tagasi kirjanduse poole. Mul on siiski keskmine hinne, mille peale mõelda.