I'm the um daughter? of rage and love.

Hetkel on kell 1.40 hommikul. Täna on 31. detsember. See loll aasta 2010 saab läbi!!! Vähem kui 24 tunni pärast saab see jubedus läbi...ja loodetavasti saan ma jälle õnnelik olla. Sain inimestega kokku, sõime ja andsime jõulukingid üle ja sõime ja siis läksime koju. Ja bussis nägin ühte toredat inimest, aga ta magas (bussis)... :( Tahaks niiii temaga rääkida, aga ma kartsin, et ta äsab mulle käega või midagi...ja siis ma jõudsin koju, tõmblen nüüd nismo netis ja kirjutan. Oeh, olin ma vast kunagi niii loll, et ütlesin niiii lolle asju ja tegin niiiii nõmedaid asju mõtlemata tagajärgedele. :S Ja taipasin vigu, mida olin teinud kuuendas ja seitsmendas klassis. Ma suudan veel ette neid lugeda, aga nojah.
Nobody's perfect and I stand accused
For lack of a better word, and that's my best excuse.
Ma vaatasin kolmapäeval Titanicut!!! See oli niiiii kurb :'( Kestis ka mingi sada aastat, aga ma vaatasin hea meelega, lihtsalt lootes, et seekord ei saa Jack surma ja nad müüvad Rose'iga selle teemandi maha ja elavad elu lõpuni koos. Õnnelikult. Aga kui mitu korda ma seda ei vaataks, jääb lugu täpselt samaks. Mind üllatas muidugi see, et kui noor Leonardo oli, ainult 23
Goodbye, 2010. You were a bitch. Ja ma ei ole ainuke, kes nii arvas!! :) Ma arvan, et ma kaua aega siia ei jõua, vaja välja magada (kmmkmmm) *tähendusrikkad köhatused*. Ja homme on mingi hannah montana film...
Bye, 2010.

Väsimus.

Pühad! Mis ma ikka öelda oskan. Igastahes olen ma väsinud ja netipaus oli umbes kaks päeva. Reede sõime, olin perega, käisin õe ja isaga Vooremäel kelgutamas. Laupäeval istusime lumevangis, ei hakanud hulle manöövreid siin auulis tegema, äkki jääb auto veel lumehange mõnusalt kinni. Siis kühveldasin õe ja vanematega majaesist. Ja sõime veel. Eile läksime Tartu vanaema poole. Samas rohkem mul neid vanaemasid ei ole, aga selle tõttu, et vanaisasid oli mul sisuliselt kolm, oli vaja nendel kuidagi vahet teha. Samas üks veel elab, aga...vähe kotib too isik. Ja siis lähen trollin ta matuseid (NALI, kui jääb kellelgi mõistmata). Muidugi oleks tahtnud ära käia surnuaial, aga ega sahakunn igalepoole ka ei jõua. Aga peaks seal rohkem käima, siis ei pea ma enda lastega terve päev oma esivanemate haudu otsima nagu oli minu lapsepõlve puhul. Endiselt ei ole mul aimugi, kus on minu onu haud, minu Tallinna vanaisa haud ja isapoolsete inimeste hauad kuskil Suure-Jaanil. AGA :D vanaema pool oli ka tädi oma kahe pojaga ja siis saime rääkida maast ja ilmast. Jutuks tuli ka poliitika ja nende kõrgemate meeste (ja ka naiste) nõmetsemine (kui tohib nii öelda).
Ma olen ikka väsinud ja kuidagi ei jõua mulle kohale, et praegu on vaheaeg ja kohe-kohe saab otsa aasta numbriga 2010. Mis oli suht (vabandust väljendust) sitt aasta. Võibolla suvi mitte nii väga, aga kindlasti kevad ja maikuu. Suvekuude kohta võiks öelda nii palju, et kahetsen 49% ja näen meeldivat und 51% kordasaadetust. Sest need ajad, mis me seal teatud kohas veetsime, muutsid mind ikka suhteliselt palju just ühes teatud valdkonnas, et kedagi ei tasu lasta endale lähedaseks saada, nii kui nii mingi hetk saad sina (ehk siis mina) haiget või jään kahetsema rohkemat kui 49%. Aga minu jutt kipub väga masendavaks ja liiga filosoofiliseks - on aeg lõpetada viimane lause ja panna sellele punkt lõppu, aga äkki panen hoopis küsi- või hüüumärgi, ahhh... Eeem, lõpp.