Väsimus.

Pühad! Mis ma ikka öelda oskan. Igastahes olen ma väsinud ja netipaus oli umbes kaks päeva. Reede sõime, olin perega, käisin õe ja isaga Vooremäel kelgutamas. Laupäeval istusime lumevangis, ei hakanud hulle manöövreid siin auulis tegema, äkki jääb auto veel lumehange mõnusalt kinni. Siis kühveldasin õe ja vanematega majaesist. Ja sõime veel. Eile läksime Tartu vanaema poole. Samas rohkem mul neid vanaemasid ei ole, aga selle tõttu, et vanaisasid oli mul sisuliselt kolm, oli vaja nendel kuidagi vahet teha. Samas üks veel elab, aga...vähe kotib too isik. Ja siis lähen trollin ta matuseid (NALI, kui jääb kellelgi mõistmata). Muidugi oleks tahtnud ära käia surnuaial, aga ega sahakunn igalepoole ka ei jõua. Aga peaks seal rohkem käima, siis ei pea ma enda lastega terve päev oma esivanemate haudu otsima nagu oli minu lapsepõlve puhul. Endiselt ei ole mul aimugi, kus on minu onu haud, minu Tallinna vanaisa haud ja isapoolsete inimeste hauad kuskil Suure-Jaanil. AGA :D vanaema pool oli ka tädi oma kahe pojaga ja siis saime rääkida maast ja ilmast. Jutuks tuli ka poliitika ja nende kõrgemate meeste (ja ka naiste) nõmetsemine (kui tohib nii öelda).
Ma olen ikka väsinud ja kuidagi ei jõua mulle kohale, et praegu on vaheaeg ja kohe-kohe saab otsa aasta numbriga 2010. Mis oli suht (vabandust väljendust) sitt aasta. Võibolla suvi mitte nii väga, aga kindlasti kevad ja maikuu. Suvekuude kohta võiks öelda nii palju, et kahetsen 49% ja näen meeldivat und 51% kordasaadetust. Sest need ajad, mis me seal teatud kohas veetsime, muutsid mind ikka suhteliselt palju just ühes teatud valdkonnas, et kedagi ei tasu lasta endale lähedaseks saada, nii kui nii mingi hetk saad sina (ehk siis mina) haiget või jään kahetsema rohkemat kui 49%. Aga minu jutt kipub väga masendavaks ja liiga filosoofiliseks - on aeg lõpetada viimane lause ja panna sellele punkt lõppu, aga äkki panen hoopis küsi- või hüüumärgi, ahhh... Eeem, lõpp.