Iga inimene on mõnikord kurb. Mõnikord kohe tunned end näruselt, turtsakalt, üksildaselt ja viimseni kurnatult. Sellistel päevadel tunned end väikese ja tähtsusetuna, kõik tundub kättesaamatu. Kohe ei saa oma asjadega hakkama. Juba alustamine on täiesti võimatu. Kurbadel päevadel on selline tunne, nagu tahaksid kõik sinult midagi saada. Mis iseenesest polegi nii halb. Oled närviline ja ärevil, see võib viia küünte närimiseni, see omakorda ainsa silmapilguga kolme šokolaaditahvlini. Kurbadel päevadel on tunne, nagu kõik hõljuks su nukruse ookeanis. Iga hetk võid pisaraisse purskuda, isegi teadmata, miks. Lõpuks on tunne, nagu poleks su elul mitte mingit eesmärki. Ja sa ei tea, kui kaua sa veel vastu pead, ja tahaks karjuda: "Palun laske mind maha!" Kurvastamiseks pole palju vaja. Võid lihtsalt ärgata ning end mitte kõige paremini või kaunimana tunda, paar kortsu leida, kaalus juurde võtta, või nina otsast hiigelvistriku avastada. Võid unustada oma kohtingukaaslase nime või on sinust piinlik pilt avaldatud. Võid olla äsja maha jäetud, lahutatud või vallandatud, võid end avalikkuse ees lolliks teha, alandava hüüdnime käes kannatada või hoiavad lihtsalt juuksed kohutavalt halvasti. Võib-olla käib töö sulle närvidele. Pingutad kahe eest, et kellegi teise kingi täita. Ülemus võtab su kallal ja teised teevad kõik, et sind hulluks ajada. Võib-olla on sul meeletu peavalu või kaelalüli paigast ära, halb hingeõhk või hambavalu, kuivad huuled. Mis iganes põhjus ka poleks, ikka oled sa veendunud, et kellelegi seal üleval ei meeldi sa sugugi. Oh, mida teha, M-I-D-A ometi teha? Kui oled selline nagu enamus inimesi, peidad sa end põhjendamatu usu taha, et küll kõik saab jälle korda. Ja siis veedad ülejäänud elu üle õla piiludes, hirmust, et kõik jälle valesti läheb. Ise samal ajal pahuraks ja küüniliseks või pateetiliseks alandlikuks ohvriks muutudes. Kuni sa sellisesse masendusse langed, et pikali heidad ja anud, et maa su neelaks või mis veel hullem - satud sõltuvusse Billy Joeli lauludest. See on hullumeelne, sest ainult üks kord oled sa noor ja vanagi ei saa kaks korda olla. Kes teab, millised fantastilised sündmused sind nurga taga ootavad? Maailm on lõppude lõpuks hämmastavaid avastusi täis, asju, mida sa veel ette kujutadagi ei oska. On sulnid, õnne täis lõhnad ja rikkalikud jagamist ootavad toidulauad. Võib-olla saad sa lõpuks tohutult rikkaks või saab sinust hoopis superstaar (ühel päeval). Kõlab hästi, kas pole? Ent oota, see pole veel kõik! On veel peapealseisud ja mängimata mängud ja jooga ja karaoke ja hullumeelne metsik boheemitants. Kuis mis kõige parem- on ju ARMASTUS. See tähendab pikki igatsevaid pilke, kõrva sosistatud mõttetusi, hellitusi, suudlusi, veel suudlusi ja veel rohkem suudlusi, lustakas näks või kaks, ja siis läheb juba ükskõik mis. Nii et kuidas tabada seda õnnistavat kuumas mullivannis liuglemise tunnet? See on lihtne. Esiteks lõpeta põgenemine ebameeldivate asjade eest. On aeg seista nendega silmitsi. Nüüd lase end lõdvaks. Tõmba paar korda sügavalt hinge (nina kaudu sisse ja suu kaudu välja). Proovi mediteerida, kui oskad. Või mine jalutama, et pead selgeks saada. Tunnista asjaolu, et osa tundesaasta tuleb minna lasta. Ürita asju vaadata teise nurga alt. Võib-olla oled see tõepoolest sina, kes on süüdi. Kui nii, ole küllaltki täiskasvanu ja palu andeks (selleks pole kunagi liiga hilja). Kui keegi käitub valesti, aja selg sirgu ja ütle : "SEE EI OLE ÕIGE JA MA EI KAVATSE SEDA ENAM TALUDA." Pole hullu, kui tuleb ka jõuline olla. (Kuid haruharva sobib inimesi pikalt saata). Ole uhke selle üle, kes sa oled, aga ära kaota oskust enese üle naerda. (See on palju lihtsam, kui suhelda positiivsete inimestega). Ela iga päeva nii, nagu see oleks su viimane, sest siiamaani ongi see su viimane. Ära karda liiga suuri tükke hammustada. Riski julgelt. Ära ealeski hoia end tagasi. Mine ja hüppa. Lõppude lõpuks, kas elu siis selles ei seisnegi?

The Blue Day Book