Kuidas hoiad sina end ümbritsevaga kursis? Ajalehed, internet, kuulad Vene allveelaevade raadiosidet pealt...Mina nii ei tee. Mulle piisab lühikesest bussisõidust ja ma olen maha tulles kolm korda targem, kui peale minnes. Näiteks üks kord sattus minu taha istuma kena paar minu enda koolist, kes siis vaatasid koos nagu väikesed lapsed aknast välja ja näitasid näppudega mööduvatele majadele. Ahhaa, aga siis tuli huvitav moment, kui noormees hakkas oma südameneiule rääkima sellest, kuidas ühe tema paralleelklassi poisi ema elab vot selles majas koos oma tütrega, aga isa elab koos oma pojaga mujal. Muidugi oli see vestlus palju intrigeerivam, sest selle paralleelika väike õde (kes elab oma emaga) käis kunagi minu eksiga ühes klassis. Vaadake nüüd, kui targaks ma sain.
Täna juhtus sama asi. Läksin poodi oma vajadusi rahuldama ja
ok see kõlas valesti
poodlema ja sain oma debiilsuse tõttu (jooksin läbi pimeda metsa bussi peale, ei jõudnud bussi peale) sain sõita palju pikema marsruudi läbi bussiga. Mingi hetk istus minu taha üks vanem proua, kes oli ilmselgelt väga jutukas, sest sain tema meeldivat häält nii umbes 15 minutit nautida. Lakkamatult. Niisiis istus ta maha ja  hakkas helistama algusest lõpuni läbi tervet oma kontaktilisti. Esimeseks ohvriks langes keegi Tiiu, kelle käest küsiti, kas ta on veel maal ja millal ta linna tuleb. Selgus, et 10. detsembril alles. Siis helistas proua Mallele, kellele kanti ette eelmisest kõnest saadud info ja arutati seda natukene. Siis läks jutt huvitavamaks. Prouake ütles, et kunagi on Puuetega Koja (???) päralt terve Aura veekeskus. Ta kutsus ka Mallet kaasa ja lubas panna oma sõbranna kirja ja maksta tema eest isegi 2 eurot, sest Malle ei olnud Koja (???) liige. Siis seletas ta pikalt ja laialt, kuidas ta paneb Malle nime kirja ja teeb seda pärast oma inglise keele tundi kolmapäeval. Seejärel läks ta tõsisemaks. Ta tuli Külli poolt, kes oli talle päeval helistanud ja teda külla kutsunud oma viimastel päevadel sinisel lehel. Kolmapäevast pidi Külli tagasi tööle minema, kuigi talt oli just kasvaja eemaldatud. Külli tunneb end halvasti ja on üpriski nukra väljanägemisega ja... Natuke lobises veel ja pani kõne ära.
Kaks sekundit hiljem kuulen "Halloo, Küllu" (ehk siis Külli), ma siin bussi peal, sõidan Ihaste bussiga ja lähen siis oma bussi peale. Tadaa." Läheb veel kaks sekundit mööda. "Halloo, Malle, tead, meelde tuli. Tead, kaubahalli peal on Comarket, eksju. Jah, ja see pannakse varsti kinni, tehakse asemele spordihall ja nüüd on seal poes kõik asjas 10 protsenti odavamad!! Jah, 10 protsenti!!! Seal on juba üpriski lage, aga mine kohe homme hommikul sinna, seal on veel veini ja ma sain 6.55 asemel 5 euroga!" Taaskord natuke lobisemist ja siis ta pani kõne ära. Minu maailm oli järksu tühi. Ja siis ma astusin bussi pealt maha.
Ma olen muideks osav poodleja ka. Ma mäletan, et ma võtsin kätte Selga küpsised, panin ära, hapukoore, panin ära, läksin jäätise juurde, ei saa ju kohe jäätist võtta kaasa, bussini on veel aega ju, ja jalutasin tampoonide juurde. Issand jumal see oli halvim idee üldse. Ma ei saa aru, mis mul viga on, minu jaoks on lihtsalt terve see vahekäik poes nagu surmalõks igale kui viimsele minu haistmisretseptorile. Päris lõbus pood oli ka veel, kohe kõikide vetsupaberite juurest suunatakse mind otse koeratoidu juurde. Nämmmm-aa!
Aga jah, sain oma jäätise kätte, läksin koju, kõnnin lõbusas tujus mööda tänavat ja nätaki, minu jäätisepakk lendab vastu maad, kaas tuleb pealt ära ja mina korjan ruttu üles, kolme sekundi reegel...Nüüd ma siis kirjutan siin oma toas, nautides piparmündijäätist šokolaaditükkidega, lihtsalt lootes, et see, mis mu hamba all krõmpsub, on tõesti šokolaad, mitte tee äärest pealekorjatud liivaterad.