mul on väga halb mälu või ma pidutsesin viimase 2 kuu jooksul liiga palju

Ma ootan ikka veel kolme aine lõpuhinnet ja see asjaolu ei lase mul suve nautida. Minu alateadvusele sellest ei piisa ja ta ikka sunnib mind koristama mind ümbritsevat seapesa...

Aga ausalt, ainus viis, kuidas mina oskan oma probleemidega tegeleda, on juustega mässamise kaudu. Ma olen juunikuu jooksul üritanud ennast juuksevärvihaisuga umbes 12 korda ära lämmatada.

10. mai kell 2 hommikul. Tulin sünnipäevalt, kus ma suudlesin katusel sõbranna sõpra ja sõbranna küsis, kuidas ma nii madalale sain langeda. Minu olek kojujõudmise hetkel oli sama udune, kui see pilt.

Sangari püksid, kuhu on sisse ehitatud pesukaitse ning for-ultimate-discomfort on pealekauba lisatud nööp.

27. mai ootasin bussi ja seal olid pompsud. Ma ei mäleta, mida ma tegin enne seda ja ma ei mäleta, miks ma üldse pilti tegin.

28. mai, igatsen sellist juuksevärvi juba.

31. mai, käisin nädalavahetuseks Kõrvemaal ja seal sai ujuda ainult surma-tiigis. Väga jube.

Grete Paia laulis eelmise kümnendist pärit Maroon 5-i laule, ma vahtisin ainult seda tüüpi klahvidel...

Käisin Kõrvemaal metsas kimpu tegemas ja siis tulid mingid imelikud mehed ja viskasid mind oma lendavate taldrikutega.

6. juuni, käisin metsas pildistamas ja ma ei tea, mis juhtus sellel pildil, võimalik, et keegi sõitis vastu ja üritasin teeselda, et olen normaalne

10. juuni, peas on umbes 5 erinevat värvitooni ja väga imelik tunne, et see on hoopis pilt mahlajäätisest

Sama päev, aga patsis oli ikka päris huvitav

18. juuni, lootsin, et minus on veel jõudu kunagi saavutada minu au naturel juuksevärv

23. juuni, koristasin mitmendat päeva järjest, et mitte juukseid värvida

23. juuni, käisin Luunja jaanitulel (enne korra Raadil ka) ja mu vanemad olid väga magedad ja pidasid tund aega vastu ja läksid jaanilaupäeval kell 11 magama

lastekaitsepäeval värvisin Alice'it ja mul valutas terve päev käsi pärast seda

Need kommid on umbes 5 aastat vanad

Need sokid maksid rohkem kui kingad (ostsime sõbrannaga naljana need 1 euro eest Walkingust)

2010. aastast pärit ajalooline dokument

Ilmselt kõik juba teavad, et olukord on ikka päris hull, kui ma otsustan siia blogisse midagi kirjutada. Tuleb tunnistada, olen ka ise kohutav ärpleja, kes veedab suurema osa ajast ingliskeelses netikeskkonnas, seega eesti keeles avaldan oma vaimusünnitusi ikka väääga harva. Võin olla ka ütlemata suur nohik ja öelda, et nüüd chillin ka prantsalastega! Ouais! Aga tulles tagasi sissejuhatava lause juurde ... jah, asjad on hullud. Ma peaksin praegu kirjanduse eksami jaoks konspekti tegema, aga milleks, kui mul on mingi mõttetu jurablogi, mida uuendada?!

Tahaksin rääkida veidratest päevadest. Minu jaoks on need päevad, kui mitte midagi erilist ei toimu, ei ole eksamit, ei keera kokku lubamatult suurt käkki, ei lähe tülli, ei hüppa sillalt alla jne. See nimekiri on lõputu, mida ma täna ei teinud. Sellegipoolest on mõni päev lihtsalt ja lühidalt öeldes veider. Ma arvan, et asi võib olla kuidagi seotud suurenenud uudishimuga, sest ma katsun mitte enda mõtetesse laskuda (sest seal on ainult eksamid). Äkki ma olen lihtsalt nii rutiiniga harjunud, et iga väiksem kõrvalekalle paneb mind mõtlema "KUI KOOMILINE ÖÖÖ". Aga nüüd pöördugem tagasi kirjanduse poole. Mul on siiski keskmine hinne, mille peale mõelda.