November

Millegipärast tuli mulle meelde, et härra Kivirähk on ka kirjutanud raamatu nimega "November". Kuigi selda teost tuntakse eelkõige nime all "Rehepapp". November on huvitav kuu. Selle sisse mahub 30 pikka päeva, millest umbes 90% on pimedus.
Aga...siis tänase päeva juurde. Hommik oli kurnav. Mul tõesti polnud isu ja siis ma võtsin mingit imeliku jogurti ja toppisin nussat sisse. Nämma. >.< Siis vedasin ennast kooli. Kleidis, muuseas, sest fb ennustas, et päeva rikub ära lahtine püksilukk. Ja siis Mihkel pidi kohe seda kommenteerima. Naisss.
Ülejäänud päev kulges nii : geo (igav), keemia (töö, igav), informaatika (sain 5 hindelise töö), muusika (suht igav, aga Johannes teeb head nalja), prantsuse keel (nalja sai ja õpetaja kiitis kah, jeeee). Koju, kooki tegema! Mul on siiamaani põll seljas, mis ma kunagi käsitöös Heli Kraavi valvsa pilgu all meisterdasin. Ohhh, kuis ma igatsen teid, mu kallid käsitöötunnid. Kui me ristisime üksteist pika joonlauaga Allahi rüütliteks ja sõime pomelot. ...Need ajad olid parimad, kuid neid tagasi ei saa... Oli see üldse mingi laul või?
Miskipärast (halb sõna! ma häbenen) on mind haaranud maania. Mulle on alati meeldinud riideid õmmelda ja nö ümbertöödelda, aga ma alustasin mütsi kudumist ja sain just valmis oma sajanda säärise või sääriku (mida iganes).
Täna sooviksin ma võtta sõna teemal, mis puudutab kõiki noori inimesi, kas siis kaudselt või otsesemalt. Selleks on nimelt alkohol. Juhuslikult kuulub minu hiiglaslikku (i win) tutvusringkonda üks tüdruk. Oletame, et ta nimi on...Kelly. Tema sai just mingipäev 12aastaseks. Ja siis ma juhuslikult sain infot, et temal on pinda. Seda muidugi tänu sellele, et ma läksin laupäeval Sirkasse (nämma) ja sain bussipeatuses kokku nendega, kes sinna läksid. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kas tõesti joovad nad seal. Need 12aastased? Aga mis ma ikka imestan, ma arvan, et ma olin isegi noorem kui 12, kui esimest korda vägijooki tarvitasin... Aga mis ma siis ikka endast jahvatan. Neil järelikult oli seda, mida tähistada.
Ma kirjutaks rohkem, aga ei viitsi. Mis teha, ma olen juba kord selline. JA!! Ma nägin täna oma meest sööklas! Me viisime samal ajal toitu ära. Ahhh, ma ei oskagi kirjeldada oma tulvavaid emotsioone tol hetkel. Ja siis ma nägin teda veelkord! Läksin ta klassi juurde ja mul lihtsalt põlved nõrkesid. Ja siis ma kukkusin. Lootes, et Kelian püüab mu kinni. Aga noh, ei juhtunud nii ja ma kukkusin kuidagi vastu ust. Aga see ei olnudki eriti valus, sest mu mees oli vaid mõne meetri kaugusel.
See jutt vist venib veidike pikaks...