Noooh, kodus (eile) ma ei jõudnudki kirjutada...taaskord üks internetivaba päev. Woohoo! Aga ma ei mäletagi, millest ma kirjutada tahtsin. Osav olen, ma mõistan küll... Ma kasutan punktpunktpunkt'i liiga liiga palju. Oleks sellele lausele ka veel 3 punkti lõppu pannud. :D
Oma sõbrantsidega pole kaua kokku saanud. Väga halb. Vääääga halb. Ma ei ole aastavahetusest saati käinud niisama linna peal ja vahetanud üliolulist infi selle kohta, kes kellega jälle käib ja kes on tropp ja kellel ei ole elu ja nillivad üksinda linnas (kuidagi väga minu moodi vaheajal, aga ma rohkem jooksin ja tormasin ühest hoonest teise kui nillisin üksi, seega oli minu seiklustel mingi mõte). Aga samas on vahel nii mõnus olla üksi kodus või siis lihtsalt kõndida vaikuses, isegi muusika ei karju kõrva. Mulle väga meeldiks praegu üksi kodus olla või kuskil talvetulukeste all kõndida. Äkki ma siis suudaksin järgnevad koolipäevad üle elada. Ma tõesti elan praegu nädalavahetuse nimel, et saaks ainult puhata ja veel kord puhata!! Tahan koolivaheaega. Tahan magada!! Eelkõige tahan ikka saada oma kallite sõbrannadega kokku ja kvaliteetaega veeta ja paar liitrit ära hävitada (I knowzzz, I shouldn't, oooooh but the temptation...). Igastahes olen ma väsinud koolist ja pealegi on järgmised nädalad kontrolltöödest paksult täis. Nõmeee.
Aaah, muidu pidin lisama ühe sõbranna suvetuttava msn-i, et teada saada, kas ta on ikka sees ja sebib mingeid suvakaid tüdrukuid. Peaks mainima, et suht kahtlane inimene on ta ja msn-is julgeb öelda palju, aga päriselus kardab nagu väike tüdruk. Ma ei mõista neid inimesi, kes internetis on ilged tough-guy'd ja siis päriselt on mingid haledad äpud ja üldse igavad... Ja nõmedam on veel anonüümsuse taha peitumine nagu juhtus mu endise klassiõega, kes tegi omale kasutaja formspringi (seal saab anonüümselt küsida) ja küsimise asemel hakati teda ja ta sõpru sõimama ja tema isiklikke asju arutama. Ma ei mõista neid. Ise on liiga haledad, et öelda oma arvamus näkku ja liiga lollid, et taibata, et alati ei olegi vaja oma arvamust avaladama. Eriti veel asjade kohta, mida keegi teada ei taha ja mis ei puutu enamasti teistesse inimestesse.
Oeh. See oli väsitav. Aga ma pidin lihtsalt sellest kirjutama. Aga ma arvan, et ma lähen nüüd kuhugi midagi muud tegema. Võimalik, et kunstiajalugu õppima.
Adios.
Oma sõbrantsidega pole kaua kokku saanud. Väga halb. Vääääga halb. Ma ei ole aastavahetusest saati käinud niisama linna peal ja vahetanud üliolulist infi selle kohta, kes kellega jälle käib ja kes on tropp ja kellel ei ole elu ja nillivad üksinda linnas (kuidagi väga minu moodi vaheajal, aga ma rohkem jooksin ja tormasin ühest hoonest teise kui nillisin üksi, seega oli minu seiklustel mingi mõte). Aga samas on vahel nii mõnus olla üksi kodus või siis lihtsalt kõndida vaikuses, isegi muusika ei karju kõrva. Mulle väga meeldiks praegu üksi kodus olla või kuskil talvetulukeste all kõndida. Äkki ma siis suudaksin järgnevad koolipäevad üle elada. Ma tõesti elan praegu nädalavahetuse nimel, et saaks ainult puhata ja veel kord puhata!! Tahan koolivaheaega. Tahan magada!! Eelkõige tahan ikka saada oma kallite sõbrannadega kokku ja kvaliteetaega veeta ja paar liitrit ära hävitada (I knowzzz, I shouldn't, oooooh but the temptation...). Igastahes olen ma väsinud koolist ja pealegi on järgmised nädalad kontrolltöödest paksult täis. Nõmeee.
Aaah, muidu pidin lisama ühe sõbranna suvetuttava msn-i, et teada saada, kas ta on ikka sees ja sebib mingeid suvakaid tüdrukuid. Peaks mainima, et suht kahtlane inimene on ta ja msn-is julgeb öelda palju, aga päriselus kardab nagu väike tüdruk. Ma ei mõista neid inimesi, kes internetis on ilged tough-guy'd ja siis päriselt on mingid haledad äpud ja üldse igavad... Ja nõmedam on veel anonüümsuse taha peitumine nagu juhtus mu endise klassiõega, kes tegi omale kasutaja formspringi (seal saab anonüümselt küsida) ja küsimise asemel hakati teda ja ta sõpru sõimama ja tema isiklikke asju arutama. Ma ei mõista neid. Ise on liiga haledad, et öelda oma arvamus näkku ja liiga lollid, et taibata, et alati ei olegi vaja oma arvamust avaladama. Eriti veel asjade kohta, mida keegi teada ei taha ja mis ei puutu enamasti teistesse inimestesse.
Oeh. See oli väsitav. Aga ma pidin lihtsalt sellest kirjutama. Aga ma arvan, et ma lähen nüüd kuhugi midagi muud tegema. Võimalik, et kunstiajalugu õppima.
Adios.
