I'm a goddess. Just try to prove me wrong.

Shaalalalalalaa. Mul on niiii hea tuju. Mis on suht kahtlane arvestades seda, et mul on niiiii külm.
Aga! Ma seletan oma eilsetest seiklustest. Kuna mul on vaja meie kooli 127. aastapäeva balli jaoks kleiti, passisin ma umbes 2 tundi kuskil Seppäläs ja New Yorkeris. Lihtsalt masendav... Aga kui ma Taskust pääsesin, mõtlesin ma, et lähen äkki kuhugi Raatuse juurde chillima. Ja siis ma astusin esimest korda oma pika-pika elu jooksul Eesti kaltsukasse. (!!!!!) Nagu wow, onjuu. :D Ma lihtsalt passisin seal mingit kleiti viis minutit ja siis jooksin välja. Ma olen enda üle nii uhke!!! :D See oli nagu megasaavutus. Siis ma läksin Comarketisse. Ja poes olles tabas mind selline imelik tunne : keegi võib ju vabalt nii oma elu eladagi - oma riided ostab kaltsukast ja siis läheb Comarketisse süüa ostma. Mul tekkis juustekramp ja nii ma sealt poest välja lendasingi (hiihiihiiii).
Eile tõi Kristel mulle hiigeluudise - minu isa ja tema ema olevat ühes klassis käinud. Ja ohhoo (!!) peale nende veel meie geograafia õpetaja! No need on need tammekad. ^_^
Igastahes on sellel nädalal tähtsaimaks teemaks ball. Eile ütles mu ema, et kleit peab olema üle põlvede...Mul oli nii, et aaaaaaah, kuidas ma nüüd omale kleidi leian. Depression...depression...ja siis ülla ülla, vaatan eelmiste ballide piltide pealt, et täpselt 0% tüdrukutest kannab üle põlve olevaid kleite (poiste kohta andmed puuduvad). Ja täna sain ma lille. ^_^ Ma olen nüüd nii äge juu! Pealegi said kõik mind tüüdata sellega, et kes mind jubedat siis lõpuks kutsus ja millegipärast küsiti ka, et kas mul on sünnipäev (?!). Woohooo. Aga nüüd otsin ma endale meeleheitlikult kleiti ja samas ka balli etiketti (ei näita nägu, hmmm). Äkki peaks üldse rahvariided kuskilt sebima? Kahjuks ei käinud ma balli tantsukursustel nii et mul ei ole seal eriti midagi teha... Aga eks näis. :D
Homme tuleb uus Glee osa. SO HAPPY!!!! Ja pean jälle linnas külmuma selle totaka kleidiotsingu pärast. Aga elu läheb edasi ja jadajadajadadadaa.
AAAAH! Täna käis meil külas prantsuse suursaadik Eestis. Ma tahaksin niiiii väga Pariisi minna ja oma prantsuse keelt arendada ja what not. Oeh. Aga detsember tõotab tulla äge. Meeldetuletus : 1 dets. 2009 ristisin ma selle päeva stop-backstabbing-day'ks. Aga tegelikult on see AIDS-i ennetamise päev. RIP, Freddie. :'(

I prithee send me back my heart,
Since I cannot have thine;
For if from yours you will not part,
Why, then, shouldst thou have mine?
-John Suckling

Vavavavavavaaa

Kuidas ma ennast praegu tunnen? Mhhhh, suht vihane. Keegi ei julge mulle midagi otse näkku öelda, kõik jutt käib enne saja inimese käest läbi ja siis, suure vaevaga, saan ka mina teada, mida minust tahetakse. Jess!! Kõik oleks nagu kuues klass, jälle!
Aga. Mul ei ole paha tuju. Täna sain geo maailmakaardi töö kätte (viis, ei ühtegi viga). Peale neljandat tundi oli naistevedamine (kmkmmm). Naistevedu on suht solvav sõna, niiiii paks ma nüüd ka ei ole.
Minu jaoks oli palju-palju huvitavam see, mis toimus pärast kooli. Kell 16.30 algas AHHAAs nö nähtamatu näitus vms. Kuigi ma olin juba varem korra seal käinud, oli nii mõnigi asi muudetud ja see tund, mis me seal veetsime, läks mööda nii kiiresti. Veel oli seal üks töötajatest endine treffnerist, kes rääkis meile oma vanadest (ja meie uutest) õpetajatest. Tore oli kuulata, mida oli rääkida inimesel, kes oli umbes kuus aastat tagasi ka kümnendas klassis meie koolis.
Eilne Glee osa oli pulmadest. Jeee!
Ei viitsi muliseda xD

Hea tuju ja sitt ilm

Tegelikult ei ole ilm nii jube, aga ikkagi...Tuju on igastahes hea. See nädal on suhteliselt aeglane olnud, koolis on ikka täiega külm olnud ja väljas on külm ja kõik on külm. Brrrrr.

Aga! Täna ärkasin sellise kahtlase tundega, et vot, täna on eriline. Ja siis informaatika tunnis vaatasin wikipedia'st aaaa, Miley Cyrus saab täna kahekasteist. Ja mina olin veel plaaninud kodus kõik kalendrid läbi tuhnida, et äkki on kellelgi mingi tähtpäev. Peale selle oli täna super mõnus ka väljas olla. Mingit valget ollust hakkas kallama. Pärast kooli läksime mäkki, pugima ikka (kooliarst ütles, et mitte mingil juhul ei tohi ma kaalust alla võtta ega dieeti pidada, KMI järgi võiksin kaaluda ka 20 kilo rohkem). Tagasiteel sain kokku Kellu ja Frediga. Ja siis sõitsime lõbusalt koos Ihastesse. Bussipeatuses märkasin, et lumi oli kuidagi normaalsema oleku saavutanud ja kohe oligi selle aasta esimene lumekuul teele lennutatud. Siis chillisime veel natuke bussipeatuse lähedal, tegime sellist algelist lumesõda (kolmekesi, jeee).
Muidu läheb koolis hästi, saab nalja ja mida kõike veel. Hinded on ka korras, ma tõesti ei mõista, miks mu ema vingub selle kallal, et ma nii palju arvutis olen, hinded on ju viied ja neljad plussid. Kirjanduse tunnis rääkisime täna Longose romaanist "Daphnis ja Chloe". Ja oh seda armastust. He he he, ma ei olnud seda raamatut isegi lugenud, aga klassivend seletas mulle ilusasti kogu selle sisu ära, nii et sain ka oma sõna sekka öelda. ^_^ Prantsuse keeles ikka oskan midagi kaasa teha, geograafias panen tühja, informaatikas joonistan südamekesi (muidugi ikka arvutis), muusikas lebotan ja lihtsalt täidan töövihikut, et ei peaks niisama istuma (that sentence makes SO much sense). Veel üks tähelepanek. Kui maailmalõpp saabub aastal 2012, olen ma praktiliselt kogu oma elu veetnud koolis. Lovely.
Homme on Freddie Mercury surma-aastapäev. Nii et pean kuskil foorumis hängima ja teiste imelikega arutama selle muusikalise geeniuse elukäigu üle.
Eelmise nädala Glee episood oli ikka parim. Külalisesinejaks oli Coldplayst tuntud Chris Martini naine Gwyneth Paltrow, kes on millegipärast alustanud muusikukarjääri. Aga mulle ta lauluhääl meeldis. Gwyneth Paltrow ft. Glee - Forget You

Peale selle on mu hetke lemmiklaul Gwynethi ja Mr. Schu versioon lauludest Umbrella ja Singing in the Rain. "Singing in the Rain" on peale selle veel film (noh muusikal), aga see, mida nad nende lauludega tegid, lihtsalt super. Homme tuleb uus osa ja ma loodan, et see tuleb sama hea kui eelmine. Aga ma ei pahanda kui see tuleb ka parem. ^_^


Jõudu sulle, lumi!

November

Millegipärast tuli mulle meelde, et härra Kivirähk on ka kirjutanud raamatu nimega "November". Kuigi selda teost tuntakse eelkõige nime all "Rehepapp". November on huvitav kuu. Selle sisse mahub 30 pikka päeva, millest umbes 90% on pimedus.
Aga...siis tänase päeva juurde. Hommik oli kurnav. Mul tõesti polnud isu ja siis ma võtsin mingit imeliku jogurti ja toppisin nussat sisse. Nämma. >.< Siis vedasin ennast kooli. Kleidis, muuseas, sest fb ennustas, et päeva rikub ära lahtine püksilukk. Ja siis Mihkel pidi kohe seda kommenteerima. Naisss.
Ülejäänud päev kulges nii : geo (igav), keemia (töö, igav), informaatika (sain 5 hindelise töö), muusika (suht igav, aga Johannes teeb head nalja), prantsuse keel (nalja sai ja õpetaja kiitis kah, jeeee). Koju, kooki tegema! Mul on siiamaani põll seljas, mis ma kunagi käsitöös Heli Kraavi valvsa pilgu all meisterdasin. Ohhh, kuis ma igatsen teid, mu kallid käsitöötunnid. Kui me ristisime üksteist pika joonlauaga Allahi rüütliteks ja sõime pomelot. ...Need ajad olid parimad, kuid neid tagasi ei saa... Oli see üldse mingi laul või?
Miskipärast (halb sõna! ma häbenen) on mind haaranud maania. Mulle on alati meeldinud riideid õmmelda ja nö ümbertöödelda, aga ma alustasin mütsi kudumist ja sain just valmis oma sajanda säärise või sääriku (mida iganes).
Täna sooviksin ma võtta sõna teemal, mis puudutab kõiki noori inimesi, kas siis kaudselt või otsesemalt. Selleks on nimelt alkohol. Juhuslikult kuulub minu hiiglaslikku (i win) tutvusringkonda üks tüdruk. Oletame, et ta nimi on...Kelly. Tema sai just mingipäev 12aastaseks. Ja siis ma juhuslikult sain infot, et temal on pinda. Seda muidugi tänu sellele, et ma läksin laupäeval Sirkasse (nämma) ja sain bussipeatuses kokku nendega, kes sinna läksid. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kas tõesti joovad nad seal. Need 12aastased? Aga mis ma ikka imestan, ma arvan, et ma olin isegi noorem kui 12, kui esimest korda vägijooki tarvitasin... Aga mis ma siis ikka endast jahvatan. Neil järelikult oli seda, mida tähistada.
Ma kirjutaks rohkem, aga ei viitsi. Mis teha, ma olen juba kord selline. JA!! Ma nägin täna oma meest sööklas! Me viisime samal ajal toitu ära. Ahhh, ma ei oskagi kirjeldada oma tulvavaid emotsioone tol hetkel. Ja siis ma nägin teda veelkord! Läksin ta klassi juurde ja mul lihtsalt põlved nõrkesid. Ja siis ma kukkusin. Lootes, et Kelian püüab mu kinni. Aga noh, ei juhtunud nii ja ma kukkusin kuidagi vastu ust. Aga see ei olnudki eriti valus, sest mu mees oli vaid mõne meetri kaugusel.
See jutt vist venib veidike pikaks...

kiisu

Täna oli suht huvitav. Jajaaa. Ikka kool.

Kaks esimest tundi oli keemia. Õõõõõõh. Suht mõttetu, mitte midagi ei viitsinud teha. Siis oli muusika. Booooring. Ja siis ajalugu. More booooooring. JA KIRJANDUS. Tegime kirjanduslikku kohtut teemal <Kas Oidipus oli süüdi oma isa tapmises ja oma emaga abiellumises?> tragöödiast "Kuningas Oidipus". Tund aega suhteliselt nagu päris kohtu. Minu arust sobitati kõik õigetesse rollidesse ja tegid oma tööd hästi. :)  KOJU. Linnas nägin ma veel ühte tuttavat. Kohe läks päev paremaks. ^_^

Kolmapäeva õhtul sain ma teada, et ema toob Tallinnast meile mu kasuvanaisa kassi. Aga ma ei suuda selle üle rõõmustada, sest see lugu, millega see kass siia-maale jõuab on liigagi kurb, ja pealegi üleeile sai täis pool aastat, nii et jamh. Nüüd läks mul tuju pahaks. 

Aaaaah, eile vaatasin õega õhtul filmi "Scary Movie 3". Suht hea oli. Naerda sai vähemalt. Seda, mis hetkel tundub olevat võimatu endast välja sundida. Ma tõesti ei tea, mis mul nüüd hakkas. :S Võibolla ei näinud ma oma meest (tähendusrikkad köhatused) piisavalt palju täna. Aaaaei, korra nägin. Tuli sööklas mulle vastu. Jeeee. ^.^

 

Eelmine nädal : hollandi räpp

See nädal : prantsuse pop

Järgmine nädal : ? Mõtlesin hiina jazz'i peale. Või indoneesia hip hop. Igastahes tõotab hea tulla.

I miss you, I miss you, I miss you

Neljapäev, oh seda rõõmu.

 Tänane päev. 11.11.10. Aasta pärast on nii ilus arv. :D Aga tänane hommik ei olnudki kõige hullem, pidin ainult ärakama veerand tundi varem kui tavaliselt. Tahtsin pead pesta. Ja alles koolis tuli mul meelde, et täna on mul ju ometi KEKA!! I'm good, I know. Muusikavidin läks tööle, 20 minutit õndsat kooli sõitmist. Muusika põhjas, ema ja venna jagelemist ei oled absull kuulda. Mis võiks küll sellest paremat olla? Igastahes.
 Kool. See, mis võtab sinu elust su kõige ilusamad 12 aastat (jajah). Ma ei ole kooli vastu, sest mul läheb praegu isegi hästi. Täna saime prantsuse keeles oma kontrolltööd kätte, mida tegime teisipäeval. Ma sain viie. Järgmine oli kehaline... Aga täna läks isegi hästi. Pidime rippuma sellel kurikuulsal kangil ja minu tulemuseks oli 38.8 sekundit (kui ma õigesti mäletan). See oli siis 5+. Ei kurda. :D Tegelikult said vähemalt pooled viied, neist omakorda pooled viied plussid. Siis oli aika. Oeh. Vaatasime Jeanne d'Arc'i (Millaga ^_^) ja tegime veel midagi (ei mäleta). Ja kohe peale tunde suundusin kuulama härra Peeter Volkonskit. Ta rääkis ikka huvitavat juttu oma nooruspõlvest ja oma väljamõeldud sõnadest. Siis tõttasin koju ja vaatasin koos vennaga "Scott Pilgrim vs. The World".
Jällegi : Igastahes. Eile hommikul sõitsime rahulikult kooli poole. Ja siis Jaamamõisa Selverist tsipake edasi näen - väike laps lamab maas ja on ümbritsetud kiirabitöötajatest. Oi kuidas see mu päeva ära rikkus. :S Aga eilsel õhtupoolikul vaatasin kella poole 11ni Kill Bill Pruudi Kättemaks: vol 1. Tuleb tõdeda, et ainult filmi algus on väärt vaatamist. Umbes poole peal hakkab pihta lihtsalt mingi mõttetu jaapanlaste tapmine. Aga kuna tegu oli Tarantinoga, siis Tarantino on jumal, ja mina olen kõigest väike naiivne uskuja.
Hetkel uurin ma seda imelikku jublakat, mis peaks olema eurokalkulaator. Noh, ma ei suuda seda ka eriti imeliku pilguga vaadata, sest ma olen tõesti imelikumaid asju näinud. Samas puudub sellel asjal selline eriline otstarve kaa, Ei julge isegi sellega natuke julgemalt ringi käia, pärast läheb veel katki ka. Kujundus on ka sellel asjal ikka üle mõistuse napakas (prantsa õpsi sõna :D)

Hõissa, homme on reede...muusika...

Tere, rafffas...

Ma siis alustan nüüd oma liigagi mõttekat juttu. Noooooh.
Täna oli kool. Jee! Hommikul oli nii pime, absull ei viitsinud ennast üles ajada. Mõni mõtleb siinkohal, et mida ma siis öösel tegin. Ma vastan ausalt : MAGASIN. Üliraske on uskuda, onju? Siis ei suutnud mu ema jällegi ennast õige ajal korda sättida. Autos avastasin, et mu muusikavidin ei lähe tööle. AKU! Oh sind küll. Miks sa mind vihkad?? Taaskord suutsin jõuda umbes kaks sekundit enne kella helisemist klassi.
Esimene tund oli kaks kirjandust. Meil on vägev õpetaja. :) Ja pealegi olen ma mõlemad tunnikad saanud positiivsed hinded. Järgmised kaks olid ajalood. Muidugi oli kolmanda ja naljanda tunni vahel ülipikk vahetund, mille ajal suutis Kristel mulle ühe käe peale IA kirjutada, paremale käele kirjutada Shrek ja siis veel teha illustratsioon ka juurde. Ja mingi kahtlase kujuga sombrero'ga mees ka käelabale... Siis ma tutvustasin oma klassiõdedele oma tulevast meest (kmkm). Aga tänased ajalood olid parimad. Õpetaja näitas meile filme, mingi "Arn". Ja õpeataja kommentaarid tegid filmid veel paremaks. Kui Arn tuli lahingust koju, ootas teda ta naine ja õpetaja ütles nii muuseas "Mis me siin seda armastust ikka vaatame". Kas ma tõesti võisin kuulda õpetaja häälest mõningast kibestumust? Siis oli geograafia! Jee... Ja siis pidin veel kella poole neljani passima keemias. OHMISSUGUNEPIIN. Koju. Arvutisse. GLEE!!!!! Ma pidin ootama kaks nädalat selle uue osani.

Kandke helkurit... :D

Hallo, kosmos! Hallo, Maa!

Ma mõtlesin kaua-kaua, et kui ma peaksin endale lõpuks sellise asja tegema nagu blogi, siis kas ma kirjutan inglise või eesti keeles. Noooooh, tuleb välja nii, et esimene postitus tuleks teha ikka emakeeles, kas pole nii? Aga ma asun siis nüüd asja kallale.

See on blogi, lihtsalt minu tavaline blogi. Selle tekitamise põhjus siia hiitriljonitehnoloogiajms. maailma tuli lambist. Sellisest ilusast kollasest lambist. ;) Ei, tegelikult on mul lihtsalt igav kodus passida. Mul on selline jutt, et mille jaoks see blogi siis siia tekkis. See on minu selline loll ajaviide, kuhu ma kirjutan oma ajuvabat juttu oma elust(mis ei pruugi inimesi üldse huvitada, aga noooh, keda kotib). Peale selle, loodan ma lõpuks, et inimesed hakkavad rohkem mind mõistma ja ei tee enam järeldusi mu juustest. Mida ei ole muuseas elu sees värvitud. Ausalt. Ma luban. ;) Ma tean, et nad on ilusad, aga mul on mõistust kah ikka natukene. Aga see on siis mingisugune mõttetu jutt.
Nüüd siis natuke olulisema juurde. Mina olen Ingrid. Ma küll ei tea, kuidas teised oma blogimist alustasid. M tunnistan, et ma ei ole nii palju jälginud teiste blogi-tegevust. Andke mulle andeks. :) Anywaaaay, mul ei ole veel päris sellist ühtset mõtet, et mida siis siia kirjutada ja mida mitte. Ma avaldan teile saladuse : mul ei ole peaaegu aimugi, mida ma teen. Eks hiljem tuleb välja, mis siis sellest saab. Samas ma loodan, et ma ei jäta seda blogikest unarusse.
Paljud inimesed, kelle blogisid ma olen lugenud, räägivad oma elust. Lihtsalt koolist. À la <Täna oli mul seitse tundi. Geo oli igav, jäin peaaegu magama jadadadadaaa. Aga homme lähme ostame viina ja siis lähme kuhugi Selverisse. Ja siis Mannu poole.> Minu arust on blogi isiklik ja ma ei hakka kritiseerima selliseid kirjutusi. Pigem süüdistan ma ennast, et ma ei leia sellist blogimise põhitõde nagu neid on budismis jms. :) Kahtlane näide.
Ma ei piina rohkem ennast ja samas ei piina ma ka TEID, kes te loete seda veidikene kahtlast juttu. :D Aga ma luban, et eks ma kunagi nihkun/kaldun vaikselt inglise keele poole, vaja ju maailmale oma mõtteid jagada, mitte ainult meie väiksele rahvale, eestlastele.
Ma loodan, et ei olnud eriti nõme sissejuhatus. Ma tõesti ei oska seda. ^_^ Võite mulle iga hetk kirjutada näpunäiteid, ma olen ju ikkagi selline amatöör.

Jääge iseendaks! :D